Laetalade saaga

Niisiis - selleks, et meie hoonel katus päris maha ei libiseks, tuli välja mõelda uute laetalade süsteem. Siseseintest on laius 7,5 m, seega oli õhus mitmeid variante. Üks nendest oleks olnud tugipostisüsteem. See oligi meie plaan kuni hetkeni, mil sai materjali otsima asutud. Siis selgus, et Haabsaares on parajasti meie alguses soovitud peenema materjali asemel olemas 20x20 materjali. Need küll ainult 6 m pikad. Seega sai otsustatud, et nii jämeda materjali puhul peaks saama ilma tugipostideta hakkama (siis saaks ka kaugemas tulevikus, kui kahte ruumi enam ei soovi, kasutada seda ühe suure ruumina). Sai konsulteeritud tuttavate puutöömeestega ning need arvasid, et peab küll, kui hammastapp teha. Seega ei mingit tugipostidega jamamist, lihtsalt kuus pikka ja jämedat jätkatud tala. Aga kuidas see hammastapp peaks välja nägema? Kui materjal oli varutud, veetsid Pluuto ja Mats ühe õhtupooliku tappi välja nuputades. Selgus aga, et jalgratast polnudki vaja leiutada - kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - nagu meie talukohale kohane, tuli appi RAAMAT. Õigel hetkel tõmbas Pluuto kuskilt välja A.Veski "Kolhoosihoonete ehitamine" aastast 1950. Ja tõepoolest - seal oli kõik olemas. Lisaks laetalade jätkamisele võib selle raamatu järgi valmis ehitada terve maja - seal on kõik sees alates eeltöödest, vundamentidest, seintest jne kuni pottsepatöödeni. Lisaks palju väärtuslikke jooniseid, mida olen hilisemateski ehitusväljaannetes kohanud. Eriti meeldis mulle lause akende ja uste peatükis: "Aknad ja uksed valmistatakse tänapäeval harilikult vastavates mehaanilistes puidu töötlemise töökodades. KOLHOOSITINGIMUSTES tuleb neid aga tihti valmistada kohapeal käsitsi."

 

Ühesõnaga - selle raamatu järgi sai valmistatud esimene tapp, et 6m talast saaks 8,30m-ne (otsad peavad ka müüri peale ulatuma välise palgiringini). Kuna tugiposte ei tule, lisasime tapi tugevdamiseks ka poldid. Peale seda õhtut Pluuto ilmselt otsustas, et puutöödes tal käelist osavust vajalikul hulgal ei jätku ning vahepeal toimunud lodjafestivalil õnnestus tal orgunnida meie taladega tegelema kaks puutöömeest - Graham ja Kristo, kes veidi seda tappi veel modifitseerisid ning peale kahte päeva tööd sai talad nelja mehega üles tõstetud - ka see oli omaette vaatepilt, täis ohkimisi ja puhkimisi. Sõnnik, mida me veel pole välja vedanud, andis täpselt niipalju kõrgust juurde, et mehed ulatusid talasid seinale upitama. Kõigi silmadest võis välja lugeda rõõmu, sest talad andsid juba ruumitunnetuse. Kuupäev oli siis 28.august. Nüüd tuleb need veel katusekonstruktsiooni külge kinnitada - seda on plaanis teha poltide ja väljapoole asetatavate raudplaatidega.